Kui ma väike olin, ei julgenud ma telefoniga rääkida. Meil ei olnud kodus telefoni, vanaema juures oli. Mind valdas täielik paanika, kui telefon helises ja vanaema mind hüüdis, et "isa helistab, kas tuled ka räägid, kuidas sul läinud on siin?" Ma olen sisimas arg nagu jänes. Olin seda terve kooliaja. Kolmandas klassis, mäletan, oli sovhoosi lauluvõistlus, kus pidin sunniviisiliselt esinema. Isa töötas seal, ilmselt sellepärast. Olin esimene, kes lavale astus ja mul oli klomp kurgus. Ma ei mäleta, kas sain mingi viisijupi üles või mitte, kuid kuna mulle hiljem ulatati medal III koha eest, ilmselt siiski õnnestusin.
Praegu kuulen sageli inimesi ütlevat: "Triin, sa oled nii julge!"
Väikesele Triinule tagasi vaadates saan tõdeda, et julgeks ei sünnita ja julguse geeni pole olemas. Inimene on loomult kartlik ja kõik uus, mida me ei tunne, vallandab hirmu. Olen teadlikult võtnud julgust ja hirmu iseendas märgata, olen otsustanud julgust endas kasvatada.
Julgust on siiski ka mul vähe, kui olukord on uus, kui ma ei oska takistusi ja riskide suurust hinnata.
Comments