Meie memm koob meile kõigile sokid ja käpikud. Triibulised, kärbsekirjas, täppidega ja värvilised. Lastele. Lastelastele. Lastelastelastele. Sel talvel jäi meie memm haigeks - koroonasse. Ta on 88-aastane. Ent tema elulõng ei katke ning ta on tervenemise teel.
Vahel on nii, et sõnad ei tule
Ma võtsin hoogu mitu päeva, isegi nädala, et talle helistada. Mu ema ja õed olid juba kõik talle helistanud aga mina ei suutnud. Mul ei tulnud lihtsalt ühtegi sõna üle huulte.
Haarasin lõnga ja vardad ning asusin kuduma. Käpikuid. Kõik, mida tegin ja plaanisin, ebaõnnestus. Küll ei sobinud värvid, küll ei jätkunud sobivat lõnga. Silmuste arv polnud õige ja palmikud läksid loperdama. Tajusin, kuidas ärevus mõjutas minu kavatsusi. Aga ma pidin ometi tegutsema, et õigesse rööpasse saada. Iga kootud silmusega mõtlesin, kuidas helistada memmele nii, et mina ise oleksin tugev, julge ja rõõmus, et ma ei reedaks oma muretsemist. Et ma annaksin talle midagi, mitte ei võtaks. Kudusin terve õhtu, püüdes (siiski tulutult) järjestada värvilisi lõngajuppe terveks kauniks ja soojaks labakuks.
Julgus minna tagasi algusesse
Järgmist hommikut alustasin teadlikult harutamisega. Kõik need mõtete jupid said tagasi lõngakerasse keritud, kogu eelmisel päeval hetlikult hüpelnud mõttelõng sai ühe soojaga läbi peopesa tõmmatud. See joon, mille lõng peopessa jätab, on soe ja katkematu. Ma korrastasin end - tegin uue plaani ja lugesin lõnga pooleks, et jätkuks mõlemale kindale. Kindlasti tulevad need triipudega - teadsin nüüd. Otsisin topelt komplekti vardaid, et kududa mõlemat kinnast vaheldumisi, lugesin ridu ja mõõtsin.
"Kas tead, vanaema, ma hakkasin kuduma! Kuidas tervis?"
Ja ma helistasin. Olin saanud oma mõtted tasakaalu ja sõnad tulid.
"Ma hakkasin kuduma, kas tead. Kindaid. Ma mõtlesin mitu päeva, et helistan sulle, kuid ei suutnud, ei osanud. Ja kohe ei osanud kududa ka. Aga nüüd on kõik hästi. Hakkasin otsast. Kuidas sul, kuulsin, et oled paranemas? Ma poleks midagi muud sinu vintskuse juures oodanudki!"
"Mohäär on ilus, ent külm!"
"No mul oli natuke mohääri ja siis veel paari kirjut lõnga, millega seda kõike kokku panna..."
- "Ära sa mohäärist küll tee - see on külm lõng. Sellest saad sellised oktoobri-novembri kindad. Mine ikka osta korralikku villast."
Memm on rääkinud.
Sõlmed
Elu on nagu seesama lõngakera - kui ostad poest uue suure toki, jätkub sellest mitmeks kindapaariks ja kudumine edeneb hooga. Kui aga elu edasi läeb, saab mõni jupp ootamatult otsa. Sõlmed lõnga jätkamisest on nagu elu armid. Mõnda neist tahaks peita, mõnda ei saagi peita. Eks see olegi nii, et hinges ja sügaval sees olevaid haavu me meelsasti ei näita ja mõni vilunum kuduja oskab niimoodi sõlmed peita, et keegi ei märkagi. Ja vahel tundub, et kõik värvid, mida armastad, on justkui otsa lõppenud. Ent parimad ideed ja uued algused sünnivad kitsikusest. Mitmed lõpud toovad mitmeid alguseid.
Mõõtmine pole alati halb
Neil, kes elus palju kindaid-sokke kudunud, ei saa korvist lõng otsa.
Neil on alati, millega jätkata. Sest nad mõõdavad.
Sajani välja.
Comments